Neukkuaika Virossa

Tämä on aihe jota sivuttu kadonneilla foorumeilla ja vähän muuallakin, mutta näköjään ei täällä. Joten Agnes, helekene ja muut virolaiset kirjoittajat, olisi todella mielenkiintoista saada teiltä näitä kokemuksia millaista oli elää Virossa silloin kun Suuri Ja Mahtava Neuvostoliitto päätti mitä tehdään. Joten tänne vaan kirjoittamaan, saa kertoa uudestaankin kadonneita juttuja.

Meille "kapitalsimin kehdossa kasvaneille" tämä on maailma jota emme ole kokeneet, tuntuu joskus päätä huimaavalta että ollaan näin läheisiä naapureita mutta kuitenkin kasvettu niin kaukana toisistamme.

Kulta Tauno, kiitos kuin avasit sen ketjun, mutta meikäläiset neukkuajan "lapset" eivät nyt paljokaan halua muistuttaa sitä aikaa, mikä olis ollut aivan muuta ne 50 vuotta kuin olisimme olleet vapaita, itsenäisen tasavallan asukkaita. Ei kukaan Euroopan maista ja varsinkin Suomi haukkuisi meidät jonkinlaiseksi "itä-blokin" maaksi, emme ole edes itässä ja ei myös kulttuurimmekin ole se "itänmaista", emme "ansaitse" sitä nimeä, mutta se siitä. Minä kuitenkin voin kiittää oman vanhempia, joka ovat suonut mulle onnellisen lapsuuden kaikesta huolimatta. Kaikkien niiden lastentarhan kommunisti juhlapyhien ja koulun "lokakuun lapsien" ja pioneerien elämän vieressä aikuistuneena aavistimme Suomen TV-ta katsoen, että jossain on muutakin elämää ja se unelma elämä ehkä joskus tulee meillekin... Se on pitkä tarina ja siitä vois kirjoittaa vaikka kirjoja, mitä on muutenkin kirjoitettukin, huh.. menee nyt vähän sekaisin, teema on laaja tosissaan. Mutta ehkä on jonkinlaisia kysymyksia, mikä kiinnostaa siitä neukkuajasta eniten, niin olen valmis vastaamaan.

Agnes kirjoitti:

Ei kukaan Euroopan maista ja varsinkin Suomi haukkuisi meidät jonkinlaiseksi "itä-blokin" maaksi, emme ole edes itässä ja ei myös kulttuurimmekin ole se "itänmaista", emme "ansaitse" sitä nimeä, mutta se siitä.

Käsittääkseni termillä "itä-blokin maat" tarkoitettiin vain yksinkertaisesti rautaesiripun itäisellä puolella sijainneita maita. Eihän se sen kummempaa haukkumista ole. Nykyisin puhutaan sitten entisistä itä-blokin maista.

Nii, kuid üldiselt Soomes peetakse baltilasi idablokimaalasteks koos kõigi nende poolakate, bulgaarlaste ja teiste slaavlastega kuigi me seda tegelikult ei ole ja ei oleks selleks kunagi ka saanud, kui oleksime olnud sama vabad riigid nagu näiteks Soome peale sõda.

En tietenkään halua repiä mitään haavoja auki enkä muistuttaa teitä mistään mitä ette halua muistella. Mutta kuitenkin olette eläneet suuren osaa elämästänne juuri tuossa systeemissä ja historialleenhan ei voi mitään.

Mutta jos joskus sattuu tulemaan mieleen jotain vaikka huvittavaa niin kirjoittakaa. Ei minulla mitään erikoisia kysymyksiä ole, jos olisi niin odottaisin jotain tiettyä vastausta, ja sitähän en halua. Joten sitten kun muistuu mieleen niin kirjoittakaa, mutta vasta sitten...

Itäblokki oli sana, jota minä en käyttänyt koskaan, vaan me puhuimme sosialistista maista. Minustakin tuolla itäblokki sanalla oli hieman ikävä sivumaku. Virolaiset ovat kirjoittaneet paljon tuosta ajasta. Jotkut suomalaisetkin, mm. Sofi Oksanen. Sofi Oksanen toimitti 2009 yhdessä Imbi Pajun kanssa artikkelikokoelman Kaiken takana oli pelko Viron historian vaiheista neuvostomiehityksen aikana. Minusta tuo kirja on toimitettu toinen silmä ummessa eikä sitä voida kokonaisuudessaan pitää tieteellisiä kriteerejä täyttävänä.

Sen sijaan suosittelisin Jaan Krossin Väljakaevamised (1990) (Syvyydestä1989)- teosta. Tuo kirja on suomennettu käsikirjoituksesta ja julkaistu Suomessa ennen kuin se julkaistiin Virossa. Jaan Kross oli maailmanluokan kirjailija, joka kuoli pari vuotta sitten. Tuo kyseinen romaani on hyvin henkilökohtainen tilitys ajasta sen jälkeen, kun Kross palasi Siperiasta 8:n vuoden kyydityksen ja vankeuden jälkeen takaisin Tallinnaan.

Olen lukenut suomennetun laitoksen teoksesta nimeltä "Nõukogude aeg". En muista enää oliko se jonkun yksittäisen kirjoittajan tekemä vai paremminkin kokoelma eri ihmisten tarinoita. Voin kuitenkin suositella. Siitä tuli aika hyvä kuva tuosta Viron neukkuajasta.

En oikeastaan ajatellut mitään historiallista tai tieteellistä selitystä kun aloitin ketjun, näistä virallisia selontekojahan on kirjastoissa. Ajattelin enemmänkin ihan tavallisia arkipäivän kertomuksia miten ihan tavallinen elämä poikkesi verrattuna nykypäivään. Eikä tarvitse olla mitään kauhukertomuksiakaan, ihan vain tavallisesta elämästä juttuja.

Sitten kun siltä tuntuu siis.

Tauno Taunola kirjoitti:

Ajattelin enemmänkin ihan tavallisia arkipäivän kertomuksia miten ihan tavallinen elämä poikkesi verrattuna nykypäivään. Eikä tarvitse olla mitään kauhukertomuksiakaan, ihan vain tavallisesta elämästä juttuja.

Sitten kun siltä tuntuu siis.

Tässä linkissä on vähän tietoa mainostamastani kirjasta. Kirja kertoo nimenomaan tavallisen ihmisen arkipäivästä neuvostoajan Virossa. Luulen että tämä olisi sinulle Tauno, tai kelle tahansa asiasta kiinnostuneelle, erittäin mielenkiintoista luettavaa.

http://www.svyl.net/verkkopuoti/kirjat/neuvosto_viron_arkipaivaa.html

Tulipahan tuossa aloitettua dosentti Bäckmanin pronssisoturista kertovan kirjan lukeminen. Tämä ei nyt suoraan liity neukkuaikaan virossa mutta toki teoksen aihepiiri sitäkin läheisesti sivuaa.

Olen aina uskonut että dosentti Bäckman ei käy ihan täysillä. Hänen kirjaansa lukiessa tuo käsitys vahvistui. Hän luettelee pitkät listat natsien Virossa murhaamia ihmisiä. Sanallakaan hän ei mainitse neuvostoliiton murhaamia ja kyydittämiä virolaisia. Kirjasta selvisi myös yllättävä totuus siitä kuka se aloittikaan talvisodan. Se oli Eljas Erkko. Ihan yksin ja paljain käsin. Eikä siinä vielä kaikki. Eljas Erkon syytä oli Bäckmanin mukaan myös koko toinen maailmansota.

Ostin eilen raamatupoest Sofi Oksasen kirjan. Selvittyäni pronssisoturista täytyykin ruveta tutustumaan siihen. Itsensä sivistäminen on joskus valaisevaa.

Leidsin täna siin foorumis pisut rohkem ringi vaadate, et mõned Teie seast tunnevad huvi nõuka-aja vastu.
Lugesin ka Agnese pisut kurvameelset postitust. Kuid kui Teile see pisutki veel huvi pakub, võin vahetevahel mõne lause kirjutada.
Ju olen siis juba niipalju "vana", et hakkan noorust meenutama ja mis kõige toredam - see aeg ei tee üldsegi enam meelt nii mõruks. Nii mõnigi seik tuleb meelde ja paneb muigama.
Parim hetk oli juba pärs mitu head aastat tagasi, kui olime suvel maal. Mina oma lastega ja mehe õde enda omadega. lapsed meil enam-vähem ühevanused ja kõik sündinud paar aastat enne uut Eesti Vabariiki. Nii et nemad sellest nõuka-ajast ei mäletanud tuhkagi. Õhtul, magamamineku aeg, kõik koos ühes suures toas ja muidugi ei tulnud kellelgi und. JA mingist poolest sõnast sai alguse jutt - "Kuidas vanasti oli, siis kui teie noored olite". Ja siis me meenutasime naersime ja ise kah enam ei uskunud (lastest rääkimata) kuidas üldse elasime ja toime tulime. Ja nii me tol ööl vist magama ei jäänudki, sest igaühel oli midagi meenutada ja oma kogemustest miskit rääkida. NALJA KUI PALJU! Kuid eks tänu sellele ajale olemegi "nii leidlikud" ja siiamaani ikka veel elus.
Ühe pisikese ülevaate tollest ajast annab kahe noore mehe, Jaak Kilmi ja Kiur Aarma, poolt möödunud aastal tehtud film "Disko ja tuumasõda". https://www.youtube.com/watch?v=nWXyOBdok7M Siin on sellest väike jupike. Rohkem praegu ei leidnud.Vaadake seda jupikest - proovin veel miskit leida ja veel kirjutada, kui kellelgi on huvi. See räägib Soome televisiooni "mõjust" meile. Ja sellest, kuidas me saime sootuks teistsugust infot ja kultuuri kätte, kui seda pakkus tol ajal igaõhtune kohustuslik programm "VREMJA", mis kajastas uudiseid üle kogu venemaa.
Eile vaatasin ka seda uut eesti filmi "Punane elavhõbe". https://www.youtube.com/watch?v=FNK5TZCp-Ac
See on palju julmem ja sootuks teisel teemal, kuid meie elust sellegi poolest - elust noores Eesrti Vabariigis.
Kui nüüd kellelgi veel huvi on, andke märku ja mõni vihje ka palun, millest täpsemalt kirjutada. Muidu on alustada päris keeruline.

Eks neid kurbnaljakaid seiku on vanast "vene ajast" palju mäletada ka minul. Ja mida aeg edasi, seda naljakamad ja kummalisemad need tunduvad nüüd teises tsivilisatsioonis elades.
Näiteks see "talongimajandus" Majavalitsusest said suured laudlina suurused paberid, kust pidi välja lõikama esmatarbekaupade talongid, et oleks luba osta nii ja nii palju kg jahu, nii ja niipalju kg suhkrut, nii ja niipalju gr võid, siis kohviube, seepi, pesupulbrit, hambapastat jne jne.
Ja kodudes kapid olid jahu, seepi ja kohviube täis, sest pidid nende talongide eest kõik kauba välja ostma, kunagi ei teadnud, millest jälle puudus tuleb. Neid seepe tarvitasin veel tagantjärgi mitu aastat ka siis, kui Eesti vabaks sai.

Mulle kõik isiklikud kogemused nõukaajalt on huviäratavad. Meie soomlased võime ainult kujutada ette, kuidas tollal eleti ja jääti teistest rahule. Eks ma olin küll ¨Varssavi Liidu ja SEV:i ajal üsna palju Poolamaal ja käisin mõni kord reisimas NL:s ka, aga see ei ole sama kui pidevalt elada nõukogude ajal Eestis. Eestis oli kindlasti ka ülesandjaid ja kes krt seda teadis, kes on loodetav ja kellega tohib räägida oma sügaval südames olevad mõtted.

Kui sa olid partei liikme, sellest oli edu ka kindlasti. Ma olen mõni kord kuulnud Saaremaal kui mehed purjus sõimasid üht väga meeldivad, abivalmist ja heasüdamlikut meest sellest, et tal oli parteipilet. Ise ta seletas, et ta oli sunnitud, sest ta ei oleks sanud astuda ametisse kolhoosi kombaineriks ja teiste masinade juhiks. Teiste sõnatega ta sai parteipileti abil ametisse. Muut pääsu ei olnud, sest kolhoosi juhataja oli olnud kange parteilne ja kui ta ei oleks partei liikmeks hakanud, ta oleks jäänud sellest tööst ilma.

Eks tollal oli minu arust ka mitagi head ka. Kõigil oli tööd, koolitus oli tasuta, arstivisiid ei vist ka maksanud mitagai, pensiänäridel oli süüa jne. Seda ma tean, et poes ei olnud iga asja müügil ja tehnikat oli ka vaja. Autot ja telefoonit sai vist ka ootada kaua. Maal (vist linnas ka )inimesed pidid teiste poole abi tõttu pöörama ja inimesed aitsid teine teist ja oldi rohkem ühes samas paadis, kui praegu ollakse.

See on tõsi, et praegu on ühiskond muutunud rohkem "oma särk on ihul lähem" ühiskonnaks. Vene ajal käidi palju üksteisel külas, aga samas olid need mõneti ka suured labrakad ja viinajoomised, kus suguvõsa head ja halvad jälle riidu kiskusid või ära leppisid. Mina oma lapsepõlvest mäletan palju külalisi meie 3-toalises korteris, kui mingi tähtpäev või sünnipäev tuli, siis enne seda juba nädal aega algas ettevalmistus, isa pani keldrisse suure õlleankru valmis ja ema sai imekombel oma tutvuste kaudu kõik hea ja parema "defitsiidi" lauale kokku. Ja kuna mu isa oli tuntud nalja-, laulu- ja muusikamees (mängis akkordioni), siis külalisi vooris alati terve korteritäis ja ega siis kõigil polnud võimalik öösel koju minna. Siis löödi peo lõpus lauad kõik seina äärde ja tehti elutoa põrandale kõigile asemed üles ja magasid nagu silgud rivis kõik tädid ja onud segamini hommikuni. Hommikul lasi isa jälle õllekapa ringi käima ja kes tahtis, see võttis, kes mitte, aga laud oli jälle lookas, kartulisalat ja sült ja ema tehtud maitsvad pirukad koos värsketest kohviubadest jahvatatud kohviga peletas iga viimasegi külalise pohmaka. Minul oli alati lõbus, sest head ja paremat maiust toodi minulegi ja igav ei olnud mul kunagi, sest minuga räägiti palju ja mängiti mänge ja hüpitati põlvede peal ja tihti oli ka teisi sugulaste lapsi tulnud, siis oli ka minu pidupäev, meile kaeti laud minu tuppa ja saime seal omaette olla.
Mis puutub parteilisusse, siis ka siin urpo on tarkust saanud. Minu isa pidi astuma parteisse ja minema veel tol ajal mingisse ime Marksismi-, leninismi ülikooli, et olla juhataja ametis ühes väikses sadama kalatsehhis, kus valmistati puutünne. See oli just Patarei vangla kõrval, kes Tallinnas käinud ja näinud seda koledat massiivset ehitust sadama kõrval. Tänu partei kaardile sai isa auto-ostuloa ja suvilakrundi ostuloa. Südames oli ta aga veendunud eestlane, salaja valmistas ta sini-must-valgeid nahast tuppe omavalmistatud sinimustvalgete pidemetega pussnugadele, neid isegi mu emakodus alles ja ja metallitöölisena ka miniatuurseid Pika Hermanni torne koos sinimustvalgete lippudega, mida kinkis edasi. Ja kui Eesti sai taas vabaks ja alguses oli nii raske-raske, sest mu vanemad mõlemad olid pensionärid, ei kurtnud isa kordagi, et tahaks tagasi vana "head" vene aega, mäletan ta käis veel turul ja poe juures müümas oma tööriistu ja suveniire, et emaga kuidagi ära elada, aga Eesti vabadus oli talle üle kõige ja selle üle oli ta südamest uhke ja rõõmus, et nägi selle aja ära!!!

See on hea, et Urpo julgustab mind sellest hale-naljakst ajast jupikesi mälusopist üles otsima ja siia kirja panema. Lubasin küll lahkesti ja suure suuga, et kirjutan meeleldi. Kuid hakksin siis järele mõtlema ja ega neid juhtumisi ja lugusid kohe ei tahtnudki meelde tulla. Õnneks andis Urpo ka vihje siia juurde - partei! ja selle kohta on mul isegi päris isiklik jutuke.

Olin kooliajal "eeskujulik" oktobrilaps ja pioneergi nagu enamus korralikult õppivatest tüdrukutest vähemalt. Ja seepärast tundus ka üsna loomulik, et tuli astuda ka komsomoli. Muidu tundus edasine õppimine suht võimatu. Keskkoolis jätkamise üheks eelduseks oligi komsomolipilet ja kõrgkooli saamise tegi see pisike punane raamatuke ka lihtsamaks.
Kuid kõrgkooli ma ei pürginud, lõpetasin tubli töölisnoorena keskooli järgselt tehnikumi ja suunati tööle. Eduka lõpetajana sain suunamise suhteliselt prestiizikasse asutusse, kus oli kohustus töötada vähemalt kolm aastat. Seal aga parteirakuke ja selle bossiks väga agar ja kõva sõnaga naisterahvas. Haistis minu näol uut verd juude tulemas ja õige varsti pidingi minema "vaibale" (niimoodi öeldi selle kohta, kui kutsuti "jutuajamisele" mingite ülemuste juurde). Parteistrateegia oli nimelt selline, et iga ITP (insener-tehnilise-personal) kohta pidi partei ridadesse kuuluma vähemalt kaks töölist.
Seal uuriti ja puuriti minu edasisi plaane ja kiideti ohtrasti ja siis pandi minu ette lauale ka paber, et saaksin kirjutada sooviavalduse parteisse astumise kohta. Minu jaoks oli see aga juba liiast. Tahtsin ka sellest komsomoli-värgist lahti saada. Ja nii ma ütlesingi selge ja kõva häälega, et EI, sinna ma küll ei astu. Suurt karjääri mul kavas teha ei ole ja mida muud head ma sellest ikka saan. Kui olen tubli tööline, küllap siis mõne välisreisi ametühingu kaudu ikka saan. Olin veel nii noor ja sel ajal ei mõelnud ei auto ega korteri peale. Elu oli niigi lill!
Selle EI peale sai paretiboss aga nii vihaseks, kargas püsti ka käratas - HOMME TULED KOOS VANEMATEGA VAIBALE!!!
Mind ajas hirmsasti naerma, aga vastasin selge ja kõva häälega, et nii need asjad enam ei käi, minu vanemad on oma elu ilma parteita elatud saanud ja saan minagi, ning nendest siin abi pole ja marssisin uksest välja.
Rohkem mind enam värvata ei proovitud ja sain rahulikult tööd teha ja tolleaegset elu nautida, tubli töö eest saingi õige varsti preemiaks toreda puhkusereisi, seda küll Bulgaariasse - Kuldsetele Liivadele - kuid selle aja lohta oli seegi kõva sõna. Oli ju aasta 81 ja piirid nii lukus, et rändlindudeltki küsiti viisat lõunamaale.

Tundub, meenutuste sahtel hakkab tasapisi järjest avanema, sest juba tuleb killukesi siit ja sealt. Kuid nendest järgmine kord

Juuri tällaisia kertomuksia peräänkuulutin silloin kun avasin tämän ketjun! Jatkakaa samaan tyyliin! Minulta vie vähän aikaa ennen kuin olen kaikki lukenut mutta teen sen takuulla!

Lapsed laulavad nõukaajal Eestis: http://filmi.arhiiv.ee/video/44efa1021_1.wmv

Tauno Taunola kirjoitti:

Juuri tällaisia kertomuksia peräänkuulutin silloin kun avasin tämän ketjun! Jatkakaa samaan tyyliin! Minulta vie vähän aikaa ennen kuin olen kaikki lukenut mutta teen sen takuulla!

Armas Tauno siin just ütles minu sõnul. Aitäh teile pikkuMYY ja Agnes!! Tore on lugeda teie kirjutisi nõukaaegsest elust.

Täna meenus mulle jälle üks pisike seik tolleaegsest elust.
Nagu kõik muugi olid ka head raamatud tol ajal defitsiit - hinnalt kõigile taskukohased, kuid raskesti kättesaadavad oma väikese tiraaźi tõttu.
Ja kui siis kuulutati välja, et hakkab ilmuma uus raamatusari - "Suuri sõnameistreid" (selles sarjas ilmusid maailmast tuntud kirjanduse suurkujude teosed ja neid oli kokku umbes 40) või ENE (Eesti Nõukogude Entsüklopeedia) või ENEKE (koolilaste entsüklopeedia). Siis valmistusid inimesed raskeks katsumuseks. Selleks, et saaks vormistada ilmuvale sarjale ettetellimust, tuli minna järjekorda juba eelmisel õhtul ja võtta sisse võimalikult mugav koht, sest oodata tuli järgmise hommikuni - kaupluse avamiseni.
Üks nõks nende heade raamatutega oli aga veel. Tellimusega said kaasa ka veel teise tellimuse - ja seda juba kohustuslikus korras. Ja need raamatud polnud sugugi nii nõutud ja hinnatud. Lev Tolstoi või Balzaci kogutud teosed (varasemal ajal veel ka Stalini kogutud teosed). Või siis pehmeköiteline ulme ja fantastika teemaline sari "Mirabiilia", mis ilmudes muutus iga järgmise raamatuga järjest huvitavamaks ja põnevamaks ning aastaid hiljem kujunes uue põlvkonna hulgas vägagi populaarseks
Inimesed moodustasid siis tuttavatest pisikesed grupid, sest siis oli kergem kordamööda ja üksteist vahetades hommikuni vastu pidada. Varustati endid soojade riiete ja joogiga ja võeti kodust kaasa ka taburetid, et end võimalikult mugavalt tunda. Kuid ka lähinaabruses elavad inimesed ei pidanud paljuks "järjekorralisi" sooja joogiga kostitada ja kodust lisaks veel istumiseks mööbliesemeid õue tuua. Järjekorras olijad olid enamjagu ikka ühed ja samad kirjandushuvilised ja nii kohtuti järjekordses aktsioonis jälle vanade tuttavatega.
Nendes aktsioonides osales minu raamatuhuviline ema.

Ma ei ole käinud Eestis nõukaajal, aga Venemaal käisin küll neli korda. Mulle jäi tugev mulje, et kui kellelgi ei olnud vaja muretseda töö poolest, nii teenindamine oli üsna aeglane, ükskõikne ja eemalaetõukav. Imelik oli ka see, et kaubamajas oli asjad erinevade lettide taga, kust iga üht asja pidi eraldi küsima. Siis sai mingi kviitungi, millega pidi kassajärjekorda minema. Kassatädi andis uue kviitungi, millega pidi ostudele järgi minema järjekorda kust ostud sai kätte.

Võbolla, et Eestis teenindusvalmist personali oli rohkem, aga natuke oli Eesti uue vabariigi alguse ajal näha, et nõukaaeg oli oma jäjet teeninduskultuuri jätnud.

Jaa see teenindus"komme" oli Eestiski mõnes kohas, tuleb meelde küll, näe Urpogi mäletab ühte koma teist
Ja tänapäevalgi nii mõneski kaupluses Eestis tunneb veel seda nõuka-aegset mentaliteeti. Kui Eestis näiteks suures Prisma marketis küsida mõne kaupa riiulitesse laotava teenindaja käest, kust leida seda või teist asja, siis viibatakse käega kuhugi, eitea kuhu, peaasi, et tüütust tülitajast lahti saab. Ja kassaneiud on oi, kui väsinud, ilmetute ja tõrjuvate nägudega. Muidugi ma ei taha üldistada, aga kui võrrelda Soome või Eesti kauplusekettide teenindajaid, siis siin läheb vist enne terve inimpõlv, kui Eestis midagi paremuse suunas muutuma hakkaks.
Mis puutub pikkuMyy ema raamatuostuhulluse kohta, siis ka minu lapsepõlvekodus ema juures on terve 18 m2 toa üks seinatäis kapp raamatuid täis, just need samad sarjad "Suuri sõnameistreid", "Mirabiilia" ulmekad ja kriminullid, "Seiklusjutte maalt ja merelt", ENE kõik köited, eesti klassikud A.H.Tammsaare "´Tõde ja Õigused", Tuglase novellid jne., jne Omal ajal sai aga enamus kõik neist ka läbi loetud, lapsepõlves lugesin väga palju, mida ei saa aga tänapäeva noorte kohta öelda ja sellest on ääretult kahju. Ei oska teised kirjandeidki kirjutada, näen seda oma noorema pojagi pealt, kes sellega kurja vaeva näeb.

Vanal nõukaajal Eestis ja NSV Liidus oli vähe läänemaade toodeid müügis. Oli küll Beriozkad, kus sai läänevalutaga osta odava hinnaga (meie vaadenurgast) lääne kaupa. Tänavadel ja restorannides sai Soome marka ja teist läänevaluta vahetada midmekordse kursiga rublasi. Kunagisel ajal Leningradis ei olnud närtsu ja neid osteti seal kõrge hinnaga. Teksapüksid olid ka väga kuuma ja tahatud kaupa. Päris huvitav oli minun arust see, et venelased tahtsid kilekotte ka Soomest saada.

Eile üks mu Eestist tuttav ütles, et Coca Cola tuli Eestisse 1985 ja see oli laste arust ülihea maitsega karastusjook, aga pisut kallis, 58 kopekad. Pepsi oli vist kümmkond aastad varem tulnud NSV:sse. Kas Eesti tüdrukudele on mitagi jäänud mällu nendest asjadest? Eestisse vist tuttavadele toodi ka mitagi Soomest.

Urpo, sa oled täiesti suurepärane kirjutamisele ärgitaja annad vihjed ette ja siis ei saa mitte enam vakka olla, sest igasuguseid "põnevaid" monente tuleb meelde
Küsisid nätsu ja kilekottide ja valuuta kohta.
Aga jahh, kui hakkas levima kuuldus, et Soomes ja ka mujal on toidupoodides kilekotid peale kassat tasuta saadaval ja võid võtta nii palju, kui süda ihkab, siis polnudki muud vaja - osta enda tarbeks pisut toidukaupa ja pisut nätsu, võta peoga kilekotte ja kõik kodus ootavad sugulased-tuttavad olid üliõnnelikud. Aga eks teie olite vist selle asja peale pisut kurjadki, sest õige varsti peale seda tuli hakata kottide eest makasma.
Minu tutvusringkonnas on praegugi veel kedagi kodust kaugemale võõrale maale saates selline ütlemine - "Kui tuled too kilekotte ja nätsu!" Nõuka ajal ja ka esimestel iseseisvuse aastatel ei olnud sugugi kõigil võimalik üle piiri saada. Kui nõuka ajal puudusid sidemed või sugulased välismaal, kes küllakutse saatsid, siis iseseisvuse esimestel aastatel polnud raha. Ja nii otsitigi tuttavaid ning saadeti nad teele pikkade soovinimekirjadega. Kuigi ka see oli pisut problemaatiline, sest ega lõputult raha ka vahetada ei saanud - oli siingi oma piirang (kuigi kahjuks enam ei mäleta täpselt).
Berjozkasid Tallinnas polnud, nii nimetati vist Moskva ja Leningradi valuutapoode. Kuid Tallinnas olid olemas sellised toredad poed nagu POONIpood (see oli kauplus meremeestele, sest neile maksti osa palka poonides) ja valuutapood, kus juba uksel kontrolliti, kas oled turist ja kohalikele oli sissepääs KEELATUD.
Taksojuhid olid aga elavad ringisõitvad "valuutavahetuspunktid", neilt sai kõikvõimalikke käibevahendeid. Selge see, et neile kasuliku kursiga. Nii, et ikka oli jälle tarvis tutvust - muidu "nööriti" mis hirmus.
Olen minagi neis poodides oma "käe valgeks" saanud, sest ühe sõbranna mees oli meremees ja teisel taksojuht. Päris täpselt enam ei mäleta, mida sealt sai kõike ostetud, kuid selgelt mäletan, et soome markade eest ostsin kooliajal oma esimesed Fiskarsi käärid ja teritaja (olid sellised oranzid) nüüd saab neid juba igast poest.

Nõuka aja põhiline nali - "Kõige suurem karistus 25+5 aastaks tutvustest ilmajätmine" (Stalini ajal oli see koonduslaagri karistusaeg)

Mina elasin tol ajal igati kuninglikult. Polnud vaja suurt vaeva näha tuttavate otsimisega - nad tulid ise minu juurde, sest tol ajal oli ka õmbleja leidmine raske. Poodides polnud ju midagi saada. Ja kui oli, siis partiid nii suured, et iga teine, kes tänaval vastu tuli, kandis samasugust kleiti.
Õmblusateljeed olid, kuid seal olid pikad järjekorrad (pidi jälle kaua elavas järjekorras seisma) ja igaühelt võeti vastu ainult üks tellimus korraga. JA nii otsitigi selliseid erategijaid - kasu mõlemapoolne - kleidid ruttu valmis ja vastutasuks pakuti ikka omapoolset teenet töötasule lisaks ka. Kes töötas kasvuhoones ja temalt sai varakult kurki ja tomatit, kes jälle lille- või alkoholipoes. Kingadest-saabastest ja kosmeetikast rääkimata. Ilma tutvuseta ei saanud midagi.
Poed olid ja kaup oli ka riiulitel, aga hea, ilus ja kvaliteetne importkaup tavaliselt lettidele ei jõudnudki. Selle kauba jaoks oli poel tagauks.
Niipalju praegu. Küsige aga julgesti edasi - küllap meenub veel miskit

Sattusin täna juhuslikult vaatama meie uut telekanalit - Tallinna TV`d (see meie kõnepruugis Savitaare TV). Seal näidati igivana filmi (aastast 1963) "Kapten Tenkesh". Ja siis tuli jälle meelde tükike lapsepõlvest ja kooliajast

Kooliaasta koosnes ju neljast veerandist ja nende vahele jäid koolivaheajad, mida tuli laste jaoks sisustada saadetega, et meie päevi sisustada ja kultuuriliselt harida. Suvevaheaja saadetest ma suurt midagi ei tea, sest siis olin komandeeritud maale vanaema juurde põllutöödele. Aga teised kolm - sügisene, talvine ja kevadine vaheaeg ( igaüks neist kestis nädala, talvine oli peaaegu kaks) sisustati lastesaadete ja noortele mõeldud filmiprogrammiga.
Filme oli ka kolm - seesama Ungarlaste toodetud Kapten Tenkesh ( kodusõja aegadest ja vabadusvõitlusest rõhujate vastu); poolakate filmilugu Teise Maailmasõja ajast ja ühe tankimeeskonna elust - "4 tankisti ja koer" , kus kõigi lemmikuks oli hundikoer Sharik ja kõigi tüdrukute silmarõõmuks meeskonna noorim liige ja Shariku peremees Janek; ja siis veel üks poolakate lustiline toodang "Marek Pieguse uskumatud seiklused", see oli põnev röövli ja detektiivi raamat koolipoisist, kes rööviti ja toimetati röövlikoopasse, et ta seal röövlilaste eest koolitükid ära teeks.
No ja nii need 60-70-ndate koolivaheaja-hommikud möödusid - loterii-allegrii - millisel koolivaheajal millist neist kolmest seriaalist näidati Ja seda ikka peaaegu kogu minu kooliaja jooksul. Kõik oli ammu pähe kulunud, kuid kuna midagi paremat ja uuemat ei tulnud, siis sai ikka vaadatud.

Peaaegu "kohustuslik" programm õhtuti täiskasvanutele oli aga "Vremja" (eesti keeles "Aeg" oli üleliiduline uudistesaade õhtul kl 9) ja peale seda suur maailmasõja-aegne 12-osaline kultusseriaal nõukogude luurajast vaenlaste hulgas "Seitseteist kevadist hetke". Aasta oli siis 1973.

PikkuMYY kertoo edellisessä viestissään, että hänen koulu-aikanaan (neuvostoajalla) koulua käytiin vuodenaikojen mukaan neljässä jaksossa, joiden väliin jäivät loma-ajat. Talviloma oli noin kahden viikon mittainen ja kevät- ja syysloma kesti viikon. Kesäloma oli varmaankin pidempi, jolloin pM oli maalla mummolassa peltotöissä. Ainakin muiden lomien aikaan tv:stä lähetettiin aamuisin lastenohjelmia, että lapsilla olisi kasvattavaa ajanvietettä. Vuosi toisensa jälkeen näytettiin samoja lastensarjoja (2 puolalaista ja 1 unkarilainen) uusintoina. Vaikka lastenohjelmat olivatkin jo hyvässä muistissa, niin niitä katsottiin silti, koska parempaakaan ei ollut tarjolla.

Nyt lisään vähän omiani, vaikka edellinenkään ei ollut suoraa käännöstä. Itäisen Euroopan maissa tehtiin korkeatasoisia lastenohjelmia ja animaatioita jo sosialistisella ajalla. En tiedä, miksi juuri noita kolmea sarjaa pyöritettiin koululomien aikana, mutta kaipa silläkin joku tarkoitus oli. Tuskin kuitenkaan kyse lienee ollut tarjonnan tai rahan puutteesta. Luulenpa, että tietyissä elimissä työskennelleet olivat todenneet ohjelmat ideologisesti, pedagogisesti ja viihdyttävästi käyttökelpoiseksi materiaaliksi neuvostolasten kasvamiseksi neuvostonuoriksi ja puolueen etujoukkoon kuuluviksi. Tai sitten kyse on voinut olla silkasta laiskuudesta, ettei tarvitsisi uusia sarjoja ruveta analysoimaan niin monelta kannalta. Tai sitten siitä, että väärien ohjelmien lähettämisestä kävi kehnosti.