Uudiseid Eestist.

http://et.netlog.com/go/explore/videos/videoid=et-505490

Tätte, Matvere ja Pruuli peletavad keskeakriisi ümbermaailmareisiga

Tänavu sügisel võtavad näitleja Marko Matvere ja näitekirjanik Jaan Tätte end maistest kohustusteks pooleteiseks aastaks priiks. Nad suunduvad katamaraanil Nordea, mis parajasti Prantsusmaal viimast viimistlust saab, koos ettevõtja Toonart Rääski ja purjetaja Raul Normakuga ümbermaailmareisile.

«Maailm on täis sõdu ja majanduskrahhe, täis nälga ja liigsöömist,» põhjendavad Tätte ja Matvere ühisavalduses oma ettevõtmist. «Inimesed on harjumas mõttega, et Maa ongi üks hirmus koht elamiseks ja elu ongi üks suur hädaorg ja see tuleb kuidagiviisi ära kannatada.
Ei ole päris kindel, et paradiis ja kõik muud toredad asjad tulevad pärast surma.

Tahame oma merereisiga «Ümber Imelise Ilma» tõestada või meelde tuletada, et Maa, mis on meie elupaigaks, ongi paradiis.»

Kus aga tegu ümbermaailmareisiga, on alati platsis pool(?)professionaalne reisimees Tiit Pruuli, GoTraveli juhataja. «See on ikka eelkõige Jaani ja Marko sõit, mida ma oma kogemuste ja oskustega korraldada aitan,» tõttab ta oma rolli pisendama. «Ise teen kaasa vaid mõne lühema etapi.»

Lisaks löövad etapiti kaasa kümned vahetusmehed, kellelt põhimeeskond ootab materiaalset, vaimset või meelelahutuslikku panust.

Te kohe vist ei saa muidu, kui peate aeg-ajalt rändama. On see mingi eriline kihk, mis peale tuleb?

Pruuli: Ju see käib samamoodi nagu kalameeste tung kalavetele, melomaanil vajadus muusika või Casanova himu naiste järele. Igal normaalsel inimesel on mõni kirg. Minu kirg on teistsugused kultuurid ja inimesed, lõbusad seiklused heas seltskonnas.

Matvere: Mina ei pea palju rändama. Olen juba piisavalt reisinud ja veendumus, et elu on põhiolemuselt kõikjal ühesugune, on aina süvenenud. Vahetuvad ainult dekoratsioonid.
Tätte: Minuga on olnud kuidagi nii, et mind on alati kaasa kutsutud. Ei mäleta, et oleksin ise mingi reisi organiseerinud. Nii ka sellele ümberilmareisile kutsuti mind kaasa.
Aga reisides tunnen end tohutult hästi. Reisidele kulutatud raha on olnud alati parim investeering.

Reisiks loodud MTÜ nimi on Keskeakriis. Tajun siin peent eneseirooniat. Aga tegelikult, mehed, on selles nimes ju ka karmi tõde, eks ole?

Tätte: Selle nime käis välja Marko. Olin pisut üllatunud – arvasin, et selline raudnael nagu Marko ei tea kriisidest midagi. Minul isiklikult on see kriis kas juba olnud või veel tuleb, hetkel on kõik liiga hästi, et seda kriisiks nimetada.

Ma väga loodan, et meeskond ei hakka koosnema ainult enesega puntras inimestest. Samas oleks näitekirjanikule selline seltskond tänuväärne uurimismaterjal pika reisi kestel. Saaks järje filmile «Mehed ei nuta».

Matvere: Pakkusin selle nime, kui olin lugenud ühe psühhiaatri ajaleheintervjuud, kus ta ütles, et keskeakriis avaldub meestel erinevalt – mõni vahetab naist, mõni läheb ümberilmareisile jne. Kriisi võiks ju defineerida takerdumisena mingisse lahendamatusse, üle jõu käivasse situatsiooni, millega kaasneb peataolek või isegi allakäik. Ma ei ole tajunud, et meie meeskonnas keegi sellises seisundis oleks. Ja kui ka on, põleb pingutust nõudva reisi käigus varem kuhjunud kasutu aheraine päris kindlasti ära.

Pruuli: Mul on väga hea meel, et Jaan ja Marko ei hakanud oma reisiks mingit tohutult pateetilist põhjust välja nuputama. Keskeakriis on asi, mida iga keskeani elav inimene ühes või teises vormis ilmselt tajub. Miks mitte siis sellest ausalt rääkida. Ja usun, et kui sellest rääkida läbi huumoriprisma, nagu meil plaanis, siis on häbelikel eestlastel ses arutelus kergem osaleda.

See reis maksab vist seljakotitäie raha. Kust see tuleb?

Pruuli: Moodne purjekas maksab päris palju, kokku koos mugava ja ohutu meresõidu tagamiseks vajaliku lisavarustusega umbes kuus miljonit krooni. Esmalt on sõitjad ise, igaüks oma võimaluste piires, projekti raha paigutanud. Reisi toetajateks on praegu Nordea pank, Tallinna Sadam, Alexela...

Andestust, aga põlise maismaarotina — erinevalt näiteks Jaanist — ei saa ma aru, kuidas meresõit, eriti veel nii pikk, nagu teie ette võtate, võib paeluv olla. Vaadata nädalast nädalasse lõputut sinist vett... Kuidas te seda talute?

Pruuli: See on, jah, maaroti küsimus. Meri on pidevalt muutuv ja erinev. Ei ole kahte ühesugust tormi, kahte ühesugust päikeseloojangut, kahte ühesugust sadamakõrtsi.

Matvere: Merel on palju nägusid. Noh, jah, lõppeks on ta ju lihtsalt üks suur hulk vett, ja mis nägu ühel klaasitäiel või isegi tiigitäiel ikka olla võiks? Ka veehoidlatäis ja lahetäis on kogused, millega me enamasti harjunud oleme. Suur meri on aga piiritu ja põhjatu. Olete vaadanud põhjatutesse silmadesse? Või põhjatusse näkku? Või piiritusse? Hirmutav ja põnev ühekorraga.

Tätte: Kuidas talume, oskame ehk hiljem öelda. Ausalt öeldes tahaks kohe näha Markot ja Toonartit [Rääsk] mitte midagi tegemas. Minusuguse jaoks on nad elanud nagu oravad rattas. Tõesti tahaks neid näha tundide... päevade... nädalate kaupa kaugusesse vaatamas.

Kuid ega me ainult mere pärast reisile sõida. Käime ka mööda ülihuvitavaid maailma paiku ja imelisi saari, või nagu Marko selle asja kokku võttis – lendame õielt õiele.

Millega pikka-pikka katamaraanisõitu sisustate?

Matvere: Lugemise, kirjutamise, muusika kuulamise, kalapüügi, söömise, joomise ja mölaajamisega arvatavasti.

Tätte: Varun juba raamatuid, mida kaasa võtta, ja loodan, et seda teevad teisedki. Kui lugemisvara otsa saab, tuleb endal juurde kirjutada. Päriselt ei kujuta veel ette, kuidas see elu seal laeval kulgema hakkab. Ehk toovad vahetusmehed värsket verd juurde.

Privaatruumi saab teil merel olema vähe. Kas olete juba ära otsustanud, kes saab katamaraanis ainsa ühekohalise kajuti?

Pruuli: Praegu on põhipretendent sellele kohale Raul Normak, mees, kes sama tüüpi katamaraanidel varemgi ookeanil seilanud.

Tätte: Jah, Raul vist saab, tema pidada kõvasti norskama. Privaatsus saab olema muidugi suurim defitsiit. Kui esimest korda katamaraani jooniseid uurisin, vaatasin kohe, kas on nukataguseid, kuhu ära kaduda.

Matvere: Tegelikult kajutid ei ole veel jagatud. Tõenäoliselt tuleb seoses vahetusliikmetega, kellele jäävad privaatkajutid, põhimeeskonna liikmetel aeg-ajalt ühte koid jagada.

Kui palju peab teie reisidel olema adrenaliini, et igav ei hakkaks, ja kuidas tunnetate ära piiri, kui risk läheb liiga suureks?

Matvere: Adrenaliini tarvitan tõesti. Vajaliku koguse saan kätte ka kodumaal, aga võõras keskkonnas, kus reeglid ei ole kuigi selged, on ainet hankida hõlpsam. Piiri tõmban pärast esimesi vigastusi.

Pruuli: Minul pole mingit adrenaliini vaja, et end hästi tunda. Oleks üsna loll merel riskima hakata. Puri tuleb rehvida pigem pool tundi varem kui viis minutit liiga hilja. Mõistlik purjetamine on iseenesest väga nauditav, sinna pole mingit ecstasy-tabletti juurde vaja.

Tätte: Mina ei ole ka adrenaliinikütt. Absoluutselt mitte. Minu jaoks on reisimine pigem meditatiivne kulgemine vastu tundmatusele. Nii et mina soovin sellelt elu suurimalt reisilt võimalikult vähe adrenaliini. Riskida mulle ka ei meeldi.

Mis on see, mida kavatsetaval reisil kõige rohkem karta tasub?

Tätte: Esimene mõte peaks olema tormid, aga mina kardan rohkem koduigatsust, mis võib vaimu nõrgaks teha. Päris suur hirm on veel omavaheline läbisaamine, aga need asjad on võimalik eelnevalt oma peas läbi mõelda ja analüüsida. Ehk?

Matvere: Mina pelgan kõige enam koduigatsust, ängi. Somaalia piraatidega seoses loodame end haakida mõne turvatud kolonni sappa. Kurja mere vastu aitavad ilmaprognoosid. Eks varem või hiljem kuskil ikka matsu saame, aga selles saab siis ainult iseennast süüdistada.

Pruuli: Eelkõige ei tasu karta oma hirme. Kartmine on normaalne, sellest tuleb endale aru anda ja seeläbi hirmud ületada. «Meresõit oli, on ja jääb riskiga seotud ettevõtmiseks,» tavatses korrata mu kapten jahtlaeval Lennuk. Oskuste ja külma närviga meeskond peaks aga 99 protsendil juhtudest välja tulema. Ja selle ühe protsendi jaoks on meil olemas Hea Meremeeste Hoidja.

Millised on varasemate reiside kõige hirmuäratavamad seiklused?

Matvere: 1989. aastal, noorukina, käisin ajakirja Kultuur ja Elu grupiga Põhja-Ameerikas. Ühel ööl, pärast olengut New Yorgi Eesti Majas, jäin suletud metroosse tundideks kinni. Need öised tunnid räpastes tunnelites paaniliselt väljapääsu otsides on tänaseni hästi meeles.

Pruuli: Olen saanud tunda, mida tähendab äikesetorm ekvaatoril ja millised lained möllavad Hoorni neeme juures. Aga kui ise targalt käituda, siis on metsiku loodusega võimalik sõbraks saada. Inimfaktor on mõnikord palju ohtlikum.

Kõige ebamugavam olukord oli minu jaoks ilmselt 1998. aastal Sambias, kui kohalik politsei meid sõbraga arreteeris ja spionaažis kahtlustas. Mõni päev varem olid toimunud ohvriterohked pommiplahvatused Nairobis ja Dar es Salaamis, kus bin Laden ja ta islamivennad USA saatkondi ründasid.

Meie olime matkanud savannis ja ei teadnud sest midagi. Sõitsime Lusakas autoga ringi ja filmisime kõike läbi autoakna, muu hulgas ka diplomaatide linnajagu. Õhtul olid automaatidega relvastatud julgeolekuvennad meil hotellis järel ning algas mitu päeva kestev ülekuulamine ja vaimne terror, riigist põgenemine, millesse kokkuvõttes olid ühelt poolt seotud mingid USA erilised asjamehed ja teisalt kohalikud gangsterid.

Inimeste poolest ettearvamatuimad kohad eeloleval reisil on kindlasti Somaalia rannik oma piraatidega ja Paapua Uus-Guinea oma sõjakate hõimupealikega.

Tätte: Minu tõsine foobia on mägedes kuristiku veerel viletsatel teedel viletsate autode või bussidega sõitmine. Seal läheb kogu keha hirmust krampi. Väga abitu tunne.

Olete umbes poolteist aastat kodunt ära, v.a Tiit. Mida kodustele ja lähedastele lubasite, et nad soostusid teid minna laskma?

Tätte: Naine ütles, et ta teab, mis näoga ma selle aja kodus istun, kui ma kaasa ei lähe.
Matvere: Siiamaani olen kogenud mõistvat suhtumist, mille eest olen tänulik.
Kui 2012. aasta kevadel reisilt tagasi jõuate, siis on teis muutunud see, et...?

Tätte: ...vanus ei ole enam 46, vaid 48. Muud ei tea ette.

Matvere: Raske uskuda, et minus siis midagi muutunud oleks. Pigem süvenevad ja kinnistuvad varem kujunenud arusaamad.

Ja millise seikluse järgmisena ette võiksite võtta? Totuna Kuule?

Pruuli: See saab suur päev olema, kui Eesti esimene kosmoseturist teele läheb, mina viin talle kindlasti lilled! Aga ise piirdun maalähedase orbiidiga – püüan sel suvel Pamiiri mägedes Tadžikistanist Afganistani ratsutada.

Matvere: Oi-oi, kuuldavasti pidi maakera sees tore elu käima. Miski auk pidi kuskil olema, kust sisse saab, ja… Kui ka ei ole, siis Tiidu juhtimisel me puurime või kaevame selle.
Tätte: Kummipaadiga Võhandu jõele.


Osalised

Jaan Tätte
Näitekirjanik, näitleja, laulja, lavastaja
Sündinud 24. märtsil 1964
Õppis 1982–1984 Tartu Ülikoolis bioloogiat ja 1985–1986 Tallinna Pedagoogilises Instituudis näitejuhtimist
Lõpetanud 1990 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIV lennu
1997 kultuuripreemia Suur Vanker – parim laulutekstide autor
1999 kultuuripreemia Suur Vanker – parim näitekirjanik
2002 Eesti Näitemänguagentuuri aastapreemia
2002 Balti Assamblee kirjanduspreemia
Kolme kuldplaadi omanik
Abikaasa Margit, pojad Kunter ja Jaan

Marko Matvere
Näitleja, laulja, lavastaja
Sündinud 4. veebruaril 1968
Lõpetanud 1990 Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri XIV lennu
1990 asus tööle Tallinna Linnateatrisse
Osalenud arvukates muusikalides, filmides, seriaalides
Noore näitleja peaauhind Toruni rahvusvahelisel teatrifestivalil 1992
Eesti Teatriliidu Ants Lauteri nimeline auhind 1996
Parima meesnäitleja preemia vabariiklikul teatrifestivalil Draama ‘97
2002 Tallinnas toimunud Eurovisiooni lauluvõistlusel õhtujuht
Abikaasa Tiina, tütar Matilde ja poeg Oskar

Tiit Pruuli
ASi GoTravel juhataja
Sündinud 28. aprillil 1965
Lõpetanud Tartu Ülikooli ajakirjanikuna 1990
1987–1989 Edasi/Postimehe kultuuriosakonna korrespondent, 1987–1991 poliitikatoimetaja
1991–1992 välisministeeriumi pressiesindaja, nõunik
1992–1993 peaministri nõunik
1999–2001 reis ümber maailma jahtlaeval Lennuk
2002–2004 reis ümber maailma autodega
2009 ümbermaailmareis turismigrupi juhina
Abikaasa Maris, tütred Maarja ja Helena, pisipoeg Jaan Joonatan

Pikk teekond
Katamaraan Nordea stardib Tallinna purjespordikeskuse
jahisadamast oktoobri algul. Esmalt purjetatakse kiiresti läbi sügisese Euroopa Kanaaridele. Sealt starditakse novembri keskel üle Atlandi sõiduks.

Jõuluajast veebruari lõpuni tehakse Kariibi meres tiirutades aega parajaks, et jõuda läbi Panama kanali Vaiksele ookeanile siis, kui seal on tõesti vaikne. Külastatakse mitut Polüneesia ja Melaneesia saart (Tahiti, Tongatapu, Samoa, Fidži, Vanuatu, Salomoni saared jmt), Indoneesiat, Austraaliat, India ookeani saari. Suessi kanali ja Vahemere kaudu jõutakse koju tagasi 2012. aasta maikuu lõpuks.

Rakastetut monipuoliset virolaiset taiteilijat lähtivät maailmanympäripurjehdukselle. Jotkut keski-ikäiset miehet kaipaavat elämäänsä extreemiä, ennen kuin virta alkaa vähetä. Ihan hyvä varmaan heille itselleen, mutta mitä mahtavat kotiin jäävät perheenjäsenet ajatella. Kyllähän minunkin tekisi mieleni kokea yhtä ja toista uutta ja ottaa selvää, mihin virta riittää, mutta olen suhteellisen tyytyväinen näihinkin puitteisiin. Se kaikkein tärkein ja mielenkiintoisin tutkimusmatka piilee omassa sisimmässä. Tässä kuitenkin vähän herkkiä lähtötunnelmia aiheesta: http://www.reporter.ee/2010/10/02/umbermaailmareisijad-matvere-ja-tatte-ei-lahkunud-pisarateta/

Vaat, mina sellisest asjast aru ei saa! Mis keskea kriis? Mis ekstreemvajadus? Jätta oma lähedased, pere, naine lapsed kaheks aastaks igatsema ja ise ka piinlema ja kes teab, mis pöörded, kas tulevadki elusalt tagasi.. Kõik see värk tundub vähe kommertsliku maiguga juba pöörduvat, aga minu mälestusse jäävad vaid need kaunid laulud ja loodetavasti tulevad elusalt tagasi, hoidku taevaisa või kes iganes neid!!!

Noh, Jaan Tätte teeb vist ise, mis talle meeldib aga ma soovin igaks juhuks temale ja ta sõbrale head reisi. Siin ta laulab oma kodusest kohast, mis mulle on ka päris tuttav niimoodi:

Olgu selle keskea-kriisi või siis ekstreemsuse otsimisega kuidas on ja las igaüks teeb just seda mida kõge paremini oskab ja ka teha tahab. Pole see ju eesti meeste esimene ümber-ilma-reis. Vahe lihtsalt selles, et eelmised olid meie lihtsate inimeste jaoks natuke "kaugemad".
Nemad kaks aga justkui meie endi hulgast - oma laulude, muhedate meremehe-juttude ja teatritükkidega meie südamesse pugenud.
Kuid kogu selle hullumeelse ettevõtmise juures on tore see, et meie kõik, kellele need mehed mingilgi moel midagi tähendavad või nende tegemised korda lähevad, saame sellest osa.
Ja selleks polegi tarvis mitte midagi muud teha, kui vaid klikata http://www.ilmareis.ee/ ja näeme, mida nemad näevad ja juurde saame lugeda ka kirjatükke logiraamatust.
Ning kellel tekib huvi - saab ise kah sõna sekka öelda

Uutinen on paikallisuutinen, mutta koska se liittyy Viroon, laitan sen tänne:

Lainaus :

Viro ottaa euron käyttöön vuoden 2011 alussa. Tamperelainen kassaneiti yllättyikin, kun miesasiakas tarjosi hänelle virolaista euron kolikkoa jo toissapäivänä Tampereella Lielahden löytötavaratalossa.


Tamperelainen Juhani Salminen sai toissapäivänä vaimoltaan Viron euron kolikon.

- Vaimoni on kassalla töissä, ja hänelle miesasiakas antoi kaksi euron kolikkoa, joista toinen oli Viron euron kolikko. Asiakas ei tiennyt, mistä hän oli saanut kolikon.

Salminen hämmästyi, kuinka Viron kolikko voi olla jo liikkeellä Suomessa, vaikka maa ottaa euron käyttöön vasta vuoden alussa.

- Viron keskuspankki on myynyt joulukuun alusta lähtien 350 000 kappaletta euron aloituspakkausta, jotta ihmiset voivat totutella uuteen maksuvälineeseen. Sama käytäntö oli Suomessa, kun euro otettiin käyttöön 2002, selvittää Suomen Rahapajan viestintä- ja markkinointipäällikkö Henna Karjalainen.

Viron euron kolikko ei kuitenkaan kelpaa maksuvälineeksi ennen tammikuun ensimmäistä päivää.Aloituspakkaus sisältää seitsemän yhden sentin rahaa, kuusi kahden, viiden, kymmenen ja kahdenkymmenen sentin rahaa, viisi viidenkymmenen sentin rahaa, neljä yhden euron rahaa ja kaksi kahden euron rahaa.

Viron eurokolikot valmistetaan Suomessa, koska Virossa ei ole omaa rahapajaa. Viron ensimmäiset eurokolikot lyötiin 20. heinäkuuta tänä vuonna.

Jarno Ranta

http://www.iltasanomat.fi/kotimaa/Outo%20euron%20kolikko%20yll%C3%A4tti%20Tampereella%20-%20katso%20kuva!/art-1288356314215.html

Viron keskustapuolueen oppositiojohtaja, Tallinnan pormestari, Edgar Savisaar on jälleen huomion keskipisteenä. Viron turvallisuuspoliisi Kapo on sitä mieltä, että Savisaar on tuvallisuusuhka Virolle ja vaikuttaja-agentti, joka tarkoittaa sitä, että kyseessä on vaikutusvaltainen ihminen, joka maksua vastaan palelee vieraan valtion etua. Savisaaren tapauksessa Venäjää.

Savisaar on junaillut lahjoituksena Putinin ystävältä, Venäjän rautateiden johtajalta Vladimir Jakuninilta Apostoli Ensini-säätiön kautta 1,5 miljoonaa euroa Tallinnan Lanamäelle rakennettavaa ortodoksikirkkoa varten. Nyt kohistaan siitä, käytetäänkö noita rahoja juuri tuohon tarkoitukseen.

Savisaar on itse varmaankin mielissään saamastaan huomiosta, sillä Virossa on kahden kuukauden kuluttua vaalit. Savisaaren kannatus on vankkaa virovenäläisten keskuudessa ja hänellä on venäläinen vaimokin. Nähtäväksi jää, selviääkö Kapon tutkimuksissa jotakin oleellista.
http://www.postimees.ee/?id=358717

Huvitav, et Soomes juba eesti eurod kasutusel, mina pole ühtki veel oma ihusilmaga näinud ja katsunud Lugesin neid kommentaare seal artikli juures ja imestasin, kuidas soomlased imestavad, mikä ihme kartta siellä kolikolla on? Kui sulaselgelt on alla kirjutatud sõna EESTI, no mis maa kontuurid need siis veel on, kui mitte Eesti. Kas mõtlevad, et EU on kuidagi paksuks läinud ja pisiksed saared seal kõrval Inglismaa ja muud..
Teine teema meie Savipäts. Eile oli tv-s saade, kus Edgar Savisaare endine naine lahkas luhtunud abielu Edgariga ja kogu päeva teema oli, et mees on Eesti riigi reetur. Mulle ei meeldi, kui inimesed oma musta pesu avalikkuses pesevad ja korraks hakkas mehest isegi kahju, sai teine kõmaki ja kõmaki igalt poolt!
Aga kui see jutt vastab tõele, et Savisaar on teinud musti tegusid eesti rahva selja taga, siis siit tuleb üks suur pudru ja kapsad, nii et siga ka ei söö! Olen alati Keskerakonna vastane olnud ja ei tea ühtki tuttavat, kes teab tuttavat, et pooldab Savipätsi. Saab nalja näha!

Onpa tosiaan nätisti Eestinmaa ikäänkuin pompannut Euroopan kartalle, varmasti erottuu pienen maanne mutkat ja kurvit kauniisti katsojien silmiin

Meie presidendi visiidist "Rootsi Kunni" juurde. Ja palju erinevaid arvamusi tekitanud kingitustest ja proua kostüümidest. Eriti aga kuningapaarile kingituseks viidud touidukorvidest ja nende sisust.
http://naine.postimees.ee/?id=376164
Olen minagi mitmel korral seisnud silmitsi probleemiga, mida kinkida oma külalistele, kes tulevad sealt, kus kõike küllalt. Ja pika kaalumise peale olen minagi alati jõudnud koduse toidu ja käsitöö juurde.
Usun iga päevaga järjest kindlamini, et eestlased on väga tublid käsitöö ja kunsti tegijad. Ning ka meie uue aja toidu-tooted ei jää mitte alla mujal maailmas pakutavatele "imetoitudele", mida igal võimalusel kodust eemal olles ju proovime ja hiljem kodustelee suure innukusega kiidame. Küllap oleme meiegi nüüd jõudnud sinna, kus julgeme uhkusega pakkuda külalistele oma toitu.
Tore ja uhke on omada esi-paari, kes julgevad esindada ja tutvustada Eestit tema erinevate külgede pealt.

Kyllä on ihan hyvä lahja, paljon parempi kuin joku pytty ja varmaan kuningas niitä ruokia maistelee.

Tarja Halostakin aina haukutaan niiden kamalan näköisten pukujensa takia, mutta mielestäni ne sopivat hänen vapautuneeseen olemukseensa. Hän ei yritäkään olla muuta kuin tavallinen aito suomalaismuija ja se saa luvan kelvata.
Hänestähän pidetään juuri luonnollisuutensa takia. Kun ei me sen kummempia me muutkaan olla niin ihan on meillä sopiva edustuskin.

Ruotsin kuninkaalla oli hänen lapsuudessaan suomalainen lastenhoitaja/sisäkkö. Oli aivan niitä rakkaimpia henkilöitä hänelle oman perheen ulkopuolella, ja palveluksessa hovissa eläkeikäänsä saakka, vielä kai jonkun kymmenen vuotta Silviankin aikana. Kuningas on kertonut miten maittavaa tuon naisen tekemää suomalaisperäistä ruokaakin hän aina sai.

Ei muuta kuin pisteitä Eestin presidenttiparille tuosta!

Eestis kästiöö ja toidutegemine on iga ühel käes ja kõik oskavad süüa teha. Eriti maal. Linnast ma ei tea, sest mul puudub kogemused Eesti linnaelust. Kui kellelgi on tulemas mingi pidu, näideks sünnipäev, nii naised valmistavad igasuguseid delikatesse mitu päevä enne pidupidamist. Peolaud nõtkub hõrgutiste all.

Eestis on palju häid toodeid, mida saab poodidest ka osta. Mulle meeldib eriti Eesti juustud, kalad, pagari- ja kondiitritooded ja lisaks veel palju teised söögid ka. Eesti presidentipaar tegi hästi, kui nad viisid Rootsimaale korralikut toitu. Rootsis seda on väga harva saada . Ainult Põltsamaa kange jäi puudu.

PikkuMyy, sul on õigus, ka mina olen uhke meie presidendipaari üle ja eriti selle üle, et igalepoole külla minnes nad üritavad näidata eesti kunsti ja need toredad toidukorvid!!! Jäin korra mõttesse küll seda nimekirja lugedes, kas need pannakse kuskile külmkappi ära ja ei ilmselt proovitagi... Kui palju Rootsis Eesti veel see põline ida-Euroopa maa ja idast teadagi ei tule ju midagi head
Vähe pani mõtlema ka meie proua Evelini "viltmüts", mis kuigi oli iseenesest tore ja huvitav müts, aga presidendi proua näokujuga kuidagi ei sobinud ja selle sinise pitskleidiga veel eriti, aga oh seda õelat eesti rahvast, kui palju pahaseid kommentaare ja see vaene moekunstnik, kes selle "saunamütsi" lõi, on vaata et "maa alla vajunud" tunnen talle kaasa.
Proua Evelin on innukas kõike näitama ja esitama, aga ta peaks vaatama rohkem, mis talle sobib ja mis mitte.

Saarenmaan suurin maidontuottaja haluaa valtiolta tukea saksanhirvien yritykselle aiheuttamista vahingoista. Saksanhirvet ovat syöneet TÜ Mereranna PÜ:n tuorerehurullista heinää. Muoviin säilötyt rehurullat vetelevät pitkin Saarenmaan peltoja ja saksanhirvet repivät rullia auki ja popsivat osan heinistä parempiin suihin. Minä en oikein ymmärrä, miksi ne rullat täytyy jättää talveksi pelloille, jotka saattavat sijaita keskellä metsiä. Yhtä hyvin ne voitaisiin tuoda syksyllä navetan lähelle. Yrityksen johto selittää, että kuljetus on kallista, mutta mahtaako se talvella olla sen halvempaa, kun rullia tuodaan vähin erin lehmille syötäviksi. http://www.saartehaal.ee/index.php?content=artiklid&sub=62&artid=23512&sec=13 .

Saksanhirvi on toiseksi suurin hirvieläin ja sitä on joskus istutettu Suomeenkin, mutta viimeinen saksanhirvi kuoli Suomessa 1970-luvulla. Ahvenanmaalta saksanhirvi hävisi jo 1600-luvulla, mutta se on edelleen Ahvenanmaan vaakunan eläin.

Eteläisessä Ruotsissa saksanhirveä on jonkin verran ja vasta pari viikkoa sitten näin uutisissa että sitä istutetaan myös koko ajan enemmän. Yhden tarhan tiedän olevan täältä noin 100 km sisämaahan ja yläviistoon, Norrköpingin ja Örebron välillä. Tulee joskus aina ajettua sen ohi.

Viime vuonna ulkomaalaisten turistien matkustaminen Viroon kasvoi enemmän kuin mihinkään muuhun Euroopan maahan suuntautunut turismi lisääntyi. http://uudised.err.ee/index.php?06223617 Suomalaiset ovat edelleen ylivoimaisesti suurin Viroon matkustavien turistien joukko. On kuitenkin merkillepantavaa, että vironmatkailu on alkanut kiinnostaa vuosi vuodelta enemmän muistakin maista tulevia turisteja.

Viro on vielä Euroopan ja muun maailman silmissä suhteellisen tuntematon maa suomalaisia ja ruotsalaisia lukuun ottamatta. Tuota tuntemattomuutta, uutuutta, Viron puhdasta luontoa ja eläinkuntaa, entistä neuvostomaata ja viron kansan ja kulttuurin omaleimaisuutta voisi matkailun markkinoinnissa hyödyntää enemmänkin.

Erittäin ikävä uutinen kantautuu Viron Haapsalusta. Kymmenen lasta on kuollut lastenkodin tulipalossa. Foorumilla on jäseniä joilla on läheisiä kontakteja Haapsaluun joten heitä tämä uutinen koskettanee erityisesti. Aivan järkyttävä katastrofi tämä on tietenkin omaisille. Toivon jaksamista ja otan osaa virolaisten yhteiseen suruun. Mu kaastunne on kõikide eestlaste ja haapasalu inimestega.

http://www.iltalehti.fi/ulkomaat/2011022013225603_ul.shtml

Ja tässä vielä linkki virolaiseen uutiseen.

http://www.ohtuleht.ee/index.aspx?id=415389

Tõeliselt kurb! RAHU NENDE PÕRMULE, KES HUKKUSID! Ehk uues elus on neil parem!
Kõige halvem asja juures on see, et tules said kannatada ja hukkusid ilmsüüta lapsukesed, kellele saatus nii või teisiti on "selja pööranud"
Minu sügav kaastunne asjaomastele ja lähedastele!

Lainaus :

Virolta kunniamerkkejä seitsemälle suomalaiselle
Keskiviikko 23.2.2011 klo 20.26

Viron presidentti Toomas Hendrik Ilves on myöntänyt kunniamerkkejä seitsemälle suomalaiselle, kertoo Suomen suurlähetystö Virossa.

Euroopan unionin talouskomissaari Olli Rehn sai Maarjamaan ristin luokan II kunniamerkin. Ristin luokan III kunniamerkki myönnettiin eduskunnan Viro-ystävyysryhmän puheenjohtajalle, kansanedustaja Markku Laukkaselle (kesk.).

Luokan IV Maarjamaan ristin saivat Helsingin yliopiston itämerensuomalaisten kielten professori Riho Grünthal ja komissaari Rehnin kabinettipäällikkö Timo Pesonen.
V-luokan ristin sai Live Nationin entinen toimitusjohtaja Risto Juvonen, joka tunnetaan konsertti- ja tapahtumapromottorina. Viron Punaisen Ristin luokan III kunniamerkki myönnettiin lastenkirurgian professori Risto Rintalalle.
Tavallisesti vain virolaisille myönnettävän Valkean tähden IV-luokan kunniamerkin sai liikemies Rolf Relander.

Ilves luovutti kunniamerkit Viron Keskuspankissa keskiviikkona. Viro viettää itsenäisyyspäiväänsä torstaina.

STT

Onko Suomi-Viro- yhteistyössä niin vähän naisia, ettei heitä siksi ole palkittujen joukossa, vai mistä moinen johtuu?

Mitä tarkoitat Alma? Mitä väliä, onko nainen tai mies?

Sitä tarkoitan Agnes, että onko Suomi-Viro yhteistyössä niin vähän naisia, ettei heitä siksi ole palkittujen joukossa? Luulisi esim. yliopistojen kieltentutkimuksessa, ystävyysseuroissa jne. olevan naisia, jotka ovat tehneet aktiivista yhteistyötä Viron kanssa/ Viron hyväksi.
Etsin menneiltä vuosilta palkittuja, mutten löytänyt kaikenkattavaa listaa. Ne, mitä löysin kertoivat, että 20- luvulla monet suomalaiset sairaanhoitajat oli palkittu, ilmeisimmin rintamilla tehdystä työstä. Nyt kun tuollaista tilannetta ei ole, toimii yhteistyö eri instansseissa. Lähivuosilta löytyi muutama palkittu nainen.

Kuopiolainen juristi Jalkanen otti 1900-luvun alussa toimistoonsa osan maahantuodusta aktivistien aselastista säilyttääkseen ne. Venäläisten santarmien saatua asiasta vihiä hän pakeni 1914 Yhdysvaltoihin. Kielitaitoisena pakolaisena hän opiskeli siellä Harvardissa ja Minnesotassa sekä hankki pappisvihkimyksen.

Kerran suomalaisten juhlissa Aaro Jalkanen kuuli virolaisen kansanlaulun ”Yksinäin, yksinäin täytyy pois mun rientämäin”. Hän oli harrastanut ennenkin sanojen tekoa muiden säveliin ja aloitti nytkin sanoitustyön. Koti-ikävä kanavoitui lauluun Kallavesj, etenkin kaihoisaan kertosäkeeseen ”Tokko suanen koskaa ennee kierteep Puijonsarven nennee”. Laulusta tuli heti suosittu sekä Amerikassa että Suomessa.

Ehkä Agnes osaisi auttaa löytämään Kallen kaipaamat vironkieliset sanat tuohon mainittuun "Kallavesj" lauluun? Itse yritin jo tuubista saada kuultavaksi sen suomenkielisen version, mutta löytyi vain yksi jossa mies laulaa melko rumasti..
Siis jotenkin näin: "üksinda, üksinda pean ma minema.."

Tässäpä uutinen Tallinnasta. Se muistuttaa Almaa siitä, että "Kekkonen ja Viro"- kirja on edelleen kesken

Lainaus :

Kekkosen reliefi paljastettiin Tallinnassa

Presidentti Kekkosta esittävä reliefi paljastettiin Tallinnan satamassa perjantaina.
Reliefin paljastivat Tallinnan pormestari Edgar Savisaar ja Suomen suurlähettiläs Aleksi Härkönen.

Kekkonen vieraili Viron neuvostotasavallassa vuonna 1964 epävirallisella valtiovierailulla. Vierailun näkyvin vaikutus oli laivaliikenteen aloittaminen uudelleen Helsingin ja Tallinnan välillä vuotta myöhemmin.

Vierailu käynnisti uudelleen myös kulttuuriyhteydet Suomen ja Viron välillä. Kekkonen piti Tarton yliopistossa puheen viroksi, mikä teki suuren vaikutuksen virolaisiin.

- Presidentti Urho Kekkosen vierailu vuonna 1964 avasi pienen ikkunan Viron ja Suomen välille. Vuosien ja vuosikymmenten myötä se ikkuna on yhä kasvanut. Vierailun tärkeyttä ja merkitystä Virolle on mahdoton yliarvioida, Savisaar sanoi.
STT

http://www.iltasanomat.fi/kotimaa/Kekkosen%20reliefi%20paljastettiin%20Tallinnassa%20-%20kuva/art-1288371890642.html

Tõtt öelda, mina jään nüüd küll jänni
En tiedä yhtään laulua, missä olisi sellaiset sanat a´la "Üksinda, üksinda.." Ehkä Alma vois laittaa sen "rumasti" laulavan miehen laulun tähän, ymmärtäisin ehkä sävelmästa, mikä laulu se on?

Agnes kirjoitti:

Tõtt öelda, mina jään nüüd küll jänni
En tiedä yhtään laulua, missä olisi sellaiset sanat a´la "Üksinda, üksinda.." Ehkä Alma vois laittaa sen "rumasti" laulavan miehen laulun tähän, ymmärtäisin ehkä sävelmästa, mikä laulu se on?

Sanat olivat vain veikkaus.. ja tässä kappale, vaikka siitä voi olla vaikea saada selvää mistä on kyse

https://www.youtube.com/watch?v=nC7fHpxNXss